|
Åäèíûé ðûíîêÅäèíûé ðûíîêTALLINNA PEDAGOOGIKA ÜLIKOOL SOTSIAAL TEADUSKOND HALDUSJUHTIMISE ERIALA HJV-21 KURSUS Anton Võlitok Andrei Krek Ruslan Furman Aleksandr Bilõk Ühtne turg Euroopa Integratsiooni Põhikursuse uurimistöö Lektor: Keit Kasemets Tallinn 1999 Sissejuhatus. 3 Uksikisiku liikumisvabadus. 4 Elu- ja töökoha valik. 4 Kompaniide konkurentsivõime tõus. 5 Regionaalne koostöö. 5 Isikute vabaliikumine. 6 Kaupade vaba liikumise kindlustamine. 6 Teenuste liikumisvabadus. 7 Kapitali vaba liikumine. 7 Tarbijakaitse. 8 Kultuuripärandi kaitse. 8 Ühtse turu juhtimine. 8 Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat? 9 Keskonnakaitse. 10 Ühtsest turust ühtse valuutani. 10 Kokkuvõtte. 12 LISA 13 Sissejuhatus. Miljonid kodanikud ning tahended kompaniid, suured ja väikesed, üle kogu Euroopa on hakanud saama kasu Euroopa ühtsest turust. Sisepiirideta Euroopa Liit, mis sündis aastal 1993, on nüüdseks muutunud oma kodanike jaoks igapäevaelu lahutamatuks koostiksosaks. Firmad on leidnud enestele uued turud, asutanud transnatsionaalseid partnerlusettevotteid ning oma tootmise struktuuri ümber korraldanud, et ära kasutada korraga 370 miljoni tarbijani kasvanud siseturu võimalusi. Tavalised inimesed on võitnud kahel viisil. Ühelt poolt naudivad nad lisandunud liikumisvabadust, mis lubab neil teha sisseotse, töötada ja elada mistahes Euroopa Liidu riigis. Teisalt, isegi kui nad elukoha ei vaheta, on neile kui tarbijaile soodus ühtse turuga kaasnev suurem kaupade ja teenuste valik ning hinnakonkurents. Neile saavutustele vaatamata nõuab ühtse turu tugevdamine ning vastava idee lõpuleviimine siiski jätkuvaid jõupingutusi. Kaubad, teenused ja kapital liiguvad küll juba vabalt, kuid mõnedel sisepiiridel teostatakse ikka veel isikukontrolli. Probleem seisneb vajaduses ühitada isikute liikumisvabadus nõudega saavutada kontroll rahvusvahelise kuritegevuse üle ning ohjeldada illegaalset sisserändu. Ärialal on aga tarvis ühelt poolt Brüsselis asuva Euroopa Komisjoni ning teiselt poolt liikmesriikide valitsuste koostööd, kindlustamaks ühtse turu reeglite korrektset koostööd järgmist (mis praegu pole veel sugugi üldine) ning vältimaks kaubandusele uute de facto tõkete püstitamist lisanduvate siseriiklike eeskirjade läbi. Ühtse turu loomine oli protsessi algus, mitte lõpp. Selle ettevõtmise käigushoidmine kujutab endast pidevalt väljakutset. Ühtse turu loomine Euroopas on tõenäoliselt suurim majandusintegratsiooni projekt, mis kunagi on ette võetud. Seitsme aasta jooksul on Euroopa Liit ning selle liikmeriigid transformeerinud 12 eraldiseisvat riiklikku turgu üheks üksuseks. Selle hiiglasliku ülesande lahendamisega, millega alustati aastal 1985, jõüuti põhijoontes lõpule 1. jaanuariks 1995. Sealtpeale on ühtse turu eelised laienenud Euroopa Liidu uutele liikmetele, kes ühenesid liiduga 1995. aastal. Ühtse turu saavutused vajavad kaitset ning edasiarendamist. Selle ülesande raskust ei tohiks alahinnata. Ühtne turg kujutab endast vältimatut eeldust sellele, et teostuks järgmine aste Euroopa Liidu integratsioonis, ja nimelt üleminek majandus- ja valuutaliidule (EMU). Samuti annab ainult ühtne turg Euroopale võimaluse väljatulekuks majanduslikust surutisest. Ühtse turu eesmärk on integreerida liikmesriikide majandused, mis ei tähenda, et taotletaks rahvuslike erinevuste kõrvaldamist keele, kultuuri, identiteedi või traditsioonide valdkonnas. Pigem vastupidi, ühtne turg põhineb sellel, et liikmesriigid tunnustavad üksteise reegleid. Samuti lähtub ühtne turg subsidaarsuse põhimõttest, mille järgi otsused võetakse vastu tasemel, mis on tavakodanikule võimalikult lähedalt. Ühtse turu loomine oli keerukas protsess, mis nõudis üksikasjalike seaduste vastuvõtmist äärmiselt mitmekeistes valdkondades, eesmärgiga vabaneda riikidevahelistest füüsilistest, tehnilistest rahanduslikest tõketest. Uksikisiku liikumisvabadus. Tavaliste reisijate jaoks on kontrolli ühtse turu sisepiiridel tunduvalt vähendatud. Isikukontroll on veel säilinud meresadamates ning lennujaamades, kuid eesmärgiks on seegi ära jätta. Piirikontrolli lõpetamisega kaasnes piirangute kõrvaldamine kaupade koguselt, mida reisijaid võivad osta mistahes teises Euroopa Liidu riigis ning tuua oma kodumaale, tingimusel, et ostetud kaup on määratud isiklikuks tarbimiseks. Maksud nendelt kaupadelt makstakse tavalises korras neis riikides, kus nad ostetakse. Reisijad võivad seetõttu kõige enam nende kaupade puhul, mille hind või millelt võetavad maksud riigiti enim erinevad. Lisaks maksuvabadusele ostudele võivad isikud, kes liikmesriikide vahel reisivad õhu teel või meritsi, ikka veel nautida tollivabu oste, kuigi ranged võttes ei peaks sellised soodustused ühtse turu raames enam kehtima. Soodustused jäävad siiski jõosse aastani 1999 ning kuni selle tähtajani alluvad tollivabad ostud ka spetsiaalsete piirangutele. Elu- ja töökoha valik. Ühtne turg kujutab endast palju enamat kui vaba reisimist ja soodsate hindade jahumist. Üks ühtse turu aluspõhimnõtteid on, et töölistel, üksikettevõtjail ja ametit õppivail isikuil on vabadus valida elu- ja töökoha teises liikmesriigis, ilma et nad seeläbi kaotaksid õiguse töötu abirahale oma kodumaal. Ühtses turus on kehtestatud terve rida direktiive, mis tagavad töölistele teatava sotsiaalse kaitstuse tasemele. Tervishoid ja töökaitse on valdkonnad, kus ühtne turg on sotsiaalsest aspektist vaadatuna teinud suurimaid edusamme. 1993. aasta alguses jõustus Euroopa Liidu üldine direktiiv, mis kehtestab põhimõtete kogumi tööliste turvalisuse ja töökaitse alal. Samuti on vastu võetud spetsiifilisemaid direktiive tööaja pikkuse, seadmete kasutuse ning kaitseriietuse suhtes. Ühtse turu pädevuses ei ole mitte kõik sotsiaal- ning tööjõulaste seaduste aspektid. Seadused, mis reguleerivad töölevõtmist ja vallandamist ning ametiühingute tegevust, kuuluvad liikmasriikide valitsuste, mitte Euroopa Liidu võimkonda. Üldprintsiip, mille järgi iga liikmesriigi kodanikul on õigus elada mistahes teises liikmesriigis, on nüüdseks fikseeritud Euroopa Ühenduse lepingu peatükis, mis käsitleb liidu kodakonsust. Lisaks annab leping teises liikmesriigis elavatele alalistele elanikele õiguse valida ning olla valitud nii kohalikel kui Euroopa Liidu valimistel asukohamaa kodanikega võrdsetel alustel. Vabadus reisida ja oma äriasju ajada üle ogu Euroopa niisama lihtsalt kui omaenese kodumaal on Euroopa Liidu kodanikul jaoks võimsaim sümbol tähistamaks ühtset turgu ja Euroopa Liidu ennast. Kompaniide konkurentsivõime tõus. Ühtne turg tõustab Euroopa firmade konkurentsivõimet seeläbi, et on loonud suurima turu industrialiseeritud maailmas. Eesmärk on anda anda firmadele võimalus suuremateks toodangu seeriateks, kindlustada neile suurtootmise eelised, lihtsustatud standardid ja ligipääs teiste Euroopa Ühenduse maade poolt pakutavatele riiklikele lepingutele. Kõik see võimaldab firmadel omahinda alandada, mis omakorda viib hindade langusele euroopa tarbija jaoks. Regionaalne koostöö. Programm LACE (ühendamine, abi ja koostöö Euroopa piirialade jaoks), mis sündis 1990. aastal, on Euroopa Piirialade Assotsiatsiooni nõupidamiste uuemaid tulemusi. Programm, mis on avatud kõigile Euroopa piirialadele, seisneb eeskätt nende regioonide kohta käiva teabe ja kogemuste vahetamises. Programm hõlmab tervet rida valdkondi- tehnilist abi (ruumide ja varustuse seotamine), sidemete võrgu tekke soodustamist piirialade vahel (mis võiks tulemuseks anda ühiseid turu- uuringuprogramme ning ühisostulepinguid) ning teabelevituse ning reklaami edendamist (piirialade ettevõtete ühised turustus- ja reklaamistrateegiad). Senised meetmed võtab kokku vastava andmepanga loomine. Isikute vabaliikumine. Suurim valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm on lõplikult ellu viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema liikmesriigid on enestele võtnud vääramatu kohustuse kõrvaldada kõik piirikontrillid isikute üle, kes ületavad piiri kahe liikmesriigi vahel. Isikutõendavate dokumentide kontrolli mahtu on juba praeguseks vähendatud, aga selle täielik ärajatmine on osutunud raskeks. Liikmesriigid ilmutavad vastumeelsust lahtiste piiride ja liikumisvabaduse vastu, kui selle eest makstav hind tähendab mobiilsemaid kurjategejaid ja seega turvalisuse vähenemist ning ühtlasi piiramatut immigratsiooni. Selleks, et anda kodanikele täielik liikumisvabadus, tagades neile samaegselt turvalisuse ja kaitse, on tarvis võtta mitmeid meetmeid. Valitsustel on tulnud nii individuaalsed kui ka omavahelises koostöös välja töötada meetodeid illegaalse immigratsiooni vastu ja tõhusaks tööks kuritegevuse tõkestamisel, rakendades sealhulgas vajadusel juhukontrolli riigipiire. Lliikumisvabadus Euroopa Liidu sees eeldab, et sisemiste piirikontrollide kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt rangem järelvalve liidu välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride kadumine, et kui isikud väljaspoolt Euroopa Liitu on kord juba jõudnud liidu territooriomile, naudivad nad samasugust liikumisvabadust kui liidu kodanikud. Seetõttu peab igal liikmesriigil olema piisavalt põhjust usaldada teiste liikmesriikide poolt välispiiridel teostatud kontrolli tõhusust ning vastavust kooskõlastatud nõudmistele. Kaupade vaba liikumise kindlustamine. Tõkete kõrvaldamine kaupade vabalt liikumiselt oli tõenäoliselt ühtse turu programmi dramaatilisemad saavutusi. Samal ajal on see valdkond, kus saavutatu näib olevat kõige suuremas ohus. Näiteks, kuigi ettevõted üle kogu Euroopa möönivad piirikontrillide kõrvaldamise arvelt saadud tulu, võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud paberitöö, mis nüüdsest langeb nende endi õlgadele, vähemalt osaliselt kahandab uue süsteemi eelised. Briti Tööstusharude Föderatsiooni (CBI) poolt läbi viidud ülevaateuurimuse kohaselt kehtib eelöeldu iseäranis käibemaksu kogumise alal. Otsus lõpetada piiriületuspunktides kontroll eksporditavetelt kaupadelt käibemaksu maksmise üle on tunduvalt kiirendanud kaupade liikumist, samas tuleb nüüd ettevõtetel enestel esitada vastav dokumentatsioon omaenese maa riiklikele käibemaksu koguvatele ametkondadele. Analoogiline on olukord kauplemisstatistika puhul: andmed, mida siiani kogusid tolliametnikud piiril, peavad nüüd laekuma otse ettevõtetelt, lähtudes nende käibest. Seejuures võivad aga nimetatud nõudmise poolt ettevõttele tekitatud nõudmise halduskulud Euroopa Liidu piires riigiti oluliselt erineda. Teenuste liikumisvabadus. Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tööandjat kõigis Euroopa Liidu maades. Hoolimata teenustesektori suurest osatähtsusest edenes kompaniide vabadus müa teenuseid teistes Euroopa Liidu maades esialgu aeglaselt. Näiteks finantsteenuste alal jõuti ühtse turu poolt määratud tähtajaks 1.jaanuar 1993 täieliku liberaliseerimisega valmis ainilt pangandusteenuste osas. Kindlustusteenuste alal tekkis ühtne turg 1.juuliks 1994 ning samasugune direktiiv investeerimisteenuste liberaliseerimise kohta jõustub alles 1.jaanuarist 1996. 1994.aasta kevadel võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmärgiks on tagada hoiustajatele ja investeerijatele teatav miinimumkaitse rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda oli Rahvusvahelise Krediidi- ja Kommertspanga (BCCI) laineidlöönud juhtum, kus tuhanded väikehoiustajad üle kogu Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on hoiustajatele sellistes olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU ulatuses. Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa Liit on ammu tunnustanud vajadust vabastatud ja konkurentsivõimelise kaugsidesektori järele niihästi selle sektori enese arengu huvides kui ka seepärast, et kaugside kujutab endast üht olulisemat osa kaasaegse majanduse infrastruktuuris. Kõrgekvaliteedilised ja tõhusad kaugsideteenused on keskse tähendusega tööristad paljudele teistele majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni transpordini. Kapitali vaba liikumine. Kapitali vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse hulgast esimene, mida õnnestus ellu viia. Teedrajav direktiiv, mis kõrvaldas igasuguse kontrolli kapitali liikumiselt, võeti vastu aastal 1988. Sellele on järgnenud terve rida direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja finantsteenused. Üks oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle kohta, kuidas maksustada hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on siiani takistanud eriarvamused liikmesriikid vahel. Tarbijakaitse. Tänapäeval on tootjail ja müüjail lubatud turustada üksnes selliseid kaupu, mille ohutuse nad garanteerivad. See kehtib mitte üksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka spetsiifiliste toodete puhul nagu näiteks mitmesugused ohtlikud ained. Väga täpsed reeglid nõuavad, et toodete märgistustel oleks selgelt väljendatud riski olemus ning toodud kasutamisjuhised. Näiteks annavad laiatarbekaupadek nagu pesupulbrid, lahustid, värvid jne. Rakendatavad seitse sümbolit vahetult visuaalselt edasi sõnumi ohu laadist ( plahvatusohtlik, kergestisüttiv, sööbiv, jne.). Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ühenduse tasemel. Sellest allpool vastutavad toodete järelvalve eest ka liikmesriikide riiklikud organid, kes teostavad igapäevast kontrolli tootmis- ning müümispaikades. Peaks aga ohtlik toode siiski läbi võrgu lipsama, peatab selle edasise liikumise ühenduse infovahetuse ja kiire hoiatuse süsteem. Liikmesriik, kes kõrvaldab turult toote, mis kujutab endast vahetut ohtu tarbijale, olgu see siis toidu- või tööstuskaup, peab sellest viibimata teatama Euroopa Komisjonile, mis seejärel alarmeerib teisi liikmesriike mõne tunni jooksul, nii et viimastel on võimalik otsekohe vajalikud meetmed võtta. Kultuuripärandi kaitse. Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et liikmesriigid võivad keelustada või piirata “kunstilise, ajaloolise või arheologilise väärtusega rahvusliku vara” eksporti. Seda õigust ühtse turu loomine ei kõrvaldanud ja tollikontrolli kaotamine sisepiiridel pole jätnud kunstiteoseid ilma tõhusast kaitsest, mida nüüd korraldatakse ühenduse tasandil. Nii näiteks võidakse alates 1993. Aastast mõnede kategooriate puhul nimetatud kaupadest nõuda nende väljaviimiseks Euroopa Liidu piiridest eelnevat luba. See luba, mille väljastab tolliteenistus riigis, kus vastav kultuurivara õiguspäraselt asub, omab kehtivust kõigis Euroopa Liidu riikides. Peale selle, kultuurikaubad, mis ebaseaduslikult asuvad mõnes liikmesriigis, tuleb teatud tingimustel tagastada liikmesriigile, kust nad algselt pärinevad. Ühtse turu juhtimine. Suurem osa ühtse turu sedusadlusest on esitatud direktiivide kujul. Need võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis püstitatakse nõudmised ja eesmärgid, mida peavad respekteerima kõik liikmesriigid. Nende jaoks, kes vastutavalt ühtse turu juhtimise eest, on olulisimaks ülesandeks hoolitseda selle eest, et diriktiivid korrektselt transponeeritaks ning täide viidaks. Ebaõige või ebatäielik transponeerimine või koguni transponeerimise puudumine ning ebapiisavad täideviimisprotseduurid võivad viia selleni, et Euroopa õigust rakendatakse erinevate liikmesriikide valitsuste poolt erinevalt. Sellest omakorda v- ivad esile kerkida uued, lisatakistused kaupade ja teenuste voole liikmesriikide vahel, niisiis olukord, mis on täpselt vastupidine ühtse turu poolt taotletavale. Kindlustada, et direktiivid tõepoolest transponeeritakse riiklikeks seadusteks, on muidugi eeskätt liikmesriikide valitsuste õlesanne. Aga Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus tagada, et liikmesmaad täidaksid neile Euroopa õiguse poolt pandud kohustusi. Komisjon peab seega teostama järelvalvet transponeerimismeetmete üle, kontrollimaks, et neid meetmeid tõepoolest võetakse ning et nad vastavad ig direktiivi nõudmistele. Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat? Ühtsel turul on kõkide liikmesriikide ettevõtetel õigus kõigis liikmesriikides müüa oma tooteid, osta vajaminevaid kaupu ja teenuseid ning laiendada oma tegevust otseinvesteeringute teel. Euroopa Liidus on volitusedära jagatud liidu enese ja liikmesriikide vahel selliselt, et liit hoolitseb küsimuste eest, mis olemuslikult vajavad käitlust liidu tasemel, sellal kui liikmesriigid teostavad oma võimu neil, kaugelt arvukamail, juhtudel, kus rahuldav lahendus on kergemini leitav liikmesriigi tasandil. Hea näide sellise tööjaotuse kohta on 1989. Aastal vastu võetud ettevõtete ühinemist reguleeriv määrus: selles eristatakse suuri, kogu ühendust puudutavaid ühinemisi, mille ühe teostab kontrolli Euroopa Komisjon, ja ühinemisi, millel on üksnes siseriiklik mõju ning mille puhul järelvalve on jäetud vastava riigi pädevusse. Kirjeldatud tööjaotusprintsiip ei piirdu ühinemistega, vaid kehtib ühtse turu konkurentsipoliitika kohta tervikuna. Mis puudub tarbijaisse, siis kaubad, mida nad ostavad, on tänapäeval aina sagedamini pärit teistest liikmesriikidest. Tulemuseks on suurem kaupade valik ning ühtlasi ettevõtete järjest kahanevad võimalused ära kasutada suuri hinnaerinavusi riikide vahel. Konkurents on üha enam hakanud ületama riigipiire. Keskonnakaitse. Ühtse turu tugevdamine ja keskonnakaitse ei ole omavahel olemuslikult vastuolus; vastupidi, need kaks tegevussuunda täiendavalt teineteist. Juba Ühtse Euroopa Akt 1987. Aastast deklareeris, et ühtse turu programmi lõplik elluviimine on muuhulgas põhilisi vahendeid saavutamaks püsikindlat, inflatsioonivaba ning samas keskkonnasõbralikku majaduskasvu. Varasemat rõhuasetust kiirele kasumile elukeskkonna allkäigu arvel on asendamas uus lähenemisviis, mille kohaselt konkurents ja tõhusus loovad aluse püsikindlale pikaajalisele majandusarengule niihästi Euroopa Liidu siseselt kui ka rahvusvahelises ulatuses. Euroopa Liidu viies keskkonnakaitsealaste abinõude plaan näeb ette töötada välja integreeritud lähenemisviis, tagamaks tõhusaimate meetodite rakendamine taotlustes leida püsikindlam tee majandus- ja sotsiaalarenguks. See on oluline mitte üksnes keskkonnakaitse seisukohalt, vaid ka ühtse turu enese eduks pikemaajalises perspektiivis. Ühtsel turul on võimatu olla elujõuline ilma püsikindlate tööstus-, energia-, transpordi- ja turismipoliitikateta, need aga omakorda saavad põhineda ainult tervel. Elukeskkonnal. Paljud keskkonnakaitseküsimused, nagu näitekss kliimamuutused, happevihmad ja kontroll heitmete üle ületavad riigipiire ning neid saab lahendada ainult ettevõtete ja majandussektorite koostöös, tarvitades erinevate poliitiliste suundmuste sulamit. Juba seetõttu on nende küsimuste lahendamine kergeim ühtse turu raames. Ühtsest turust ühtse valuutani. 1.jaanuaril 1999 võtsid 11 Euroopa liikmesriiki kasutusele ühise raha- euro. Rahvusvaluutad kaovad järkjärgult käibelt ning nende asemele tuleb rahaühik, mille kehtivispiirkond haarab kolmandiku Euroopast, peaaegu poole Euroopa rahvustikust. Euro on rahvusvaheliste rahaturgude üks juhtivaid vääringuid. o Majandus- ja rahaliidu kuuluvad riigid. Vastavalt Euroopa Ülemkogu otsusele 1.juulist 1998 alustasid Euroopa Liidu majandus- ja rahaliidu (Economic and Monetary Union- EMU) kolmandat faasi ehk ühisraha kasutuselevõttu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugal, Iirimaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Austria ja Soome. o EMS ja ERM. 1978.aastal otsustas Euroopa Üülemkogu käivitada uue rahaliidu programmi, mille nimeks sai Euroopa Rahasüsteem (Europen Mmonetary System- EMS). Selle osana käivitus 1979 aastal valuutkoridor, Vahetuskursi Mehhanismi (Exchange-Rate Mechanism- ERM) nime all. o EMU programm käivitub. Vastupidiselt Warneri plaani (selle plaani põhjal käivitas Euroopa Ühendust 1972.aastal esimese Euroopa riikide valuutakoridori. Baasvaluutaks oli USA dollar, millega ülejäänud ühenduse valuutad seoti kindla kursi põhjal.) oli ERMi käivitamine edukas. See andis Euroopa Ühendusele julgust arendada rahaliidu loomise plaani edasi. 1986 aastal sõlmitud Ühtse Euroopa Aktiga kuulutati majandus- ja rahaliidu programm üheks Euroopa Ühenduste poliitiliseks prioriteediks. 1989 aastal esitas tollane Euroopa Komisjoni president Jacques Delors plaani, mis nägi ette juba konkreetse tegevuskava rahaliidu käivitamiseks. Samal aastal kinnitas Euroopa Ülemkogu selle plaani oma konverentsi Madriidis. Fikseeriti rahaliidu ettevalmistavad etapid: 1.etapp oli aastatel 1990-1993. Selle käigus tugevdati ERMi süsteemi ning kaotati liikmesriikides kehtinud piirangud kapitali vabale liikumisele, pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele. 2.etapp oli aastatel 1994-1998. Selle alguses alustas tegevust Euroopa Rahainstituut (EMI). EMI ülesandeks sai EMU kolmanda etappi ettevalmistamine, mis peamiselt tähendas hooletsemist selle eest, et Euroopa Liidu liikmesriikide rahanduslikud näitajad vastaksid konvergentsikriteeriumidele. 1997 aasta Amsterdami lepinguga leppisid Euroopa Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide sisu ei “pehmendata”, st EMU aluseks jäi konservatiivne raha- ja eelarvepoliitika. Euroopa Ülemkogu kinnitas 1998.aastal need riigid, mis pääsesid EMU kolmandasse etappi ning külmutas nende valuutade kursid ECUga. 3.etapp algas 1.jaanuaril 1999. Üheteistkümnes EMU riigis hakkas elektroonilisel kujul kehtima ühine arveldusühik euro, mis asendas ECU. 1.jaanuaril 2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend. Rahvusvaluutad kaovad käibelt. EMI asemel alustas 1999.aastal tööd Euroopa Keskpank (European Central Bank- ECB) ja Euroopa Keskpankade Süsteem (European systems of Central Banks- ESCB). o Euro. 1995.aastal otsustas Euroopa Ülemkogu, et Euroopa Liidu ühisraha hakkab kandma nimet “euro”. Sellise nime valimiseks oli eelkõige kolm põhjust: -“euro” sümboliseerib Euroopa identiteeti; -“euro” on lühike ja suurepärane nimetus rahale, mida hakkavad kasutema keeleliselt väga erinevad rahvad; -“euro” tähendus on kõigis keeltes sama. Selle nimetuse kasutamist ei takista ajaloolis-poliitilised traditsioonid ning kultuurilised või religioossed eripärad. Kokkuvõtte. Ühtne turg ei kujuta endast pelgalt ühte sammu teel täieliku majandus- ja valuutaliiduni. Ta peab ühtlasi täitma liidu jaoks arku rolli ajal, mis see valmistub kaheks uueks väljakutseks, millele tuleb vastata enne 2000. aastat. Päevakorda tulevad sellised olulised küsimused nagu laialdased insitutsionaalsed reformid, lepingu laiendamine hõlmamaks riigikaitse valdkonda ja Euroopa Liidu demokraatlike struktuuride tugevdamine. Teine väljakutse seisneb Euroopa Liidu uues laiendamises. LISA Jah ühtsele turule. Enam kui pooled eurooplastest (54%) tunnevad end pärast Euroopa ühtse turu kehtestamist 1.jaanuaaril 1993 olevat “väga/üsnagi lootusrikkad”. Umbes 35% on “väga/küllaltki murelikud” ja 11%-l ei ole mingi seisukohta. Kõige optimistlikumad on hollandlased (70% “väga/üsnagi lootusrikkad), iirlased (69%), kreeklased (64%) ja taanlased (61%). Neile järgnevad itaallased ja belglased (57%), portugallased (54%), hipaanlased ja britid (53%), sakslased (51%) ja prantslased (47%). Toodud arvud on saanud 12 liikmesriigis 1994.a. kevadel läbi viidud avaliku arvamuse küsitlusel. ----------------------- [pic] |
 |
||||||||||||||||||
| ©2011 |
